RTKst oli sel korral kohal arvukas esindus erinevate valdkondade inimesi: Marek Kübarsepp (õigustiimist), Kersti Kukk ja Piret Palts (hanketiimist), Kadi Raudsepp ja Janne Romulus (arendusosakonnast) ning disainitiim koosseisuga Lona Pärtel, Peegi Kaibald, Kaja Karlson, Helina Kudu ja Liis Remmelg. Kõiki meid ühendas üks siht: saada inspiratsiooni, kuidas rakendada õigusdisaini RTKs ja toetuste valdkonnas ning luua kasutajatest lähtuvaid inimkeskseid lahendusi.
Sel korral ei osalenud me Summitil üksnes kuulajatena. Meil oli erakordne võimalus ja au jagada ka RTK õigusdisaini kogemust. Võib öelda, et Summiti üks tipphetkedest oligi meie oma lavakogemus, kus aastatepikkune õigusdisaini praktiseerimine RTK toetuste disainimisel, võimaldas jagada oma praktikaid ja huvilisi inspireerida. Disainer ja RTK õigusdisaini vedur Peegi Kaibald astus koos Outi Nokkoneniga publiku ette ja näitas, kuidas järjepidevad väikesed sammud vähendavad tõlgendusi, hoiavad kokku aega ja kasvatavad usaldust.
Kolme päeva järel naasime inspireeritult ja arvestatava pagasiga, milles olid praktilised sammud ja uued mõtterajad. Iga valdkond pakkis kaasa erinevad ideed ja taipamised, mis just nende väljakutsetes olulist tähendust ja mõju avaldavad. Allpool jagame neid kogemusi ka teiega.
Lavavalguses: ettekandja kogemused ja taipamised
Peegi jagas lava ja pidas ühist sünergilist dialoogi Soome õigusdisaini praktiku ja riigihangete eksperdi Outiga. Ühine ettevalmistus võimaldas dialoogis peegeldada nii Eesti kui Soome kogemusi ja üllatus oli suur, kui selgus, kui sarnased need tegelikult on. Just see sarnasus lubas Peegil ja Outil minna moesõnade tagant igapäevase mõtteviisi ja praktikani, rääkides, kuidas disain saab avalikus sektoris päriselt tööle hakata. Ettekande intrigeeriv pealkiri – „Võimatu missioon: avaliku sektori ametnike hoiakute kujundamine“ – pöörati laval pea peale ja nenditi, et see missioon on tegelikult vägagi võimalik, kui minna suurte hüpete asemel väikeste, järjepidevate sammudega. Selle mõtte tõendusena tutvustati ettekandes viiesammulist teekaarti, mis näitas, kuidas hoiakuid kujundada ja praktikaid skaleerida nii, et need juurduksid.
Publik januneb rakendatavate töövõtete, mitte loosungite järele.
Ettekande ajal jälgis kogu disainitiim lisaks Peegi ettekandele ka publiku reaktsiooni ning näha võis süvenenud ja huvitatud kuulamist, kus slaide pildistati ja märkmikud täitusid. Peegi nentis, et küllap oli meie RTK praktilise kogemuse jagamine nende jaoks huvitav. Lisaks tõi Peegi välja, et eriti meeldiv oli peale ettekannet kuulda ühe inimese armast kommentaari: „Justnimelt selliste praktiliste kogemuste pärast ma Summitile tulingi“ — ja nii kujunes meie ettekanne ühe kuulaja jaoks lausa Summiti tipphetkeks.
Õppimine ei sünni ainult ettekannetest, vaid kogukonnast, mis toetab ja julgustab katsetama.
Ehkki Peegi on kodupublikule teinud hulgaliselt ettekandeid, oli see tema sõnul esimene nii suure auditooriumi kogemus, mis jääb võrdlusaluseks tulevastele esinemistele. Ent kõige tugevam emotsioon jäi siiski kogukonnatundest: avatud, toetav õhkkond, kus uus tulija on sama teretulnud kui kogenud gurud ja igaüks tunneb end osana millestki suuremast. „Kõige rohkem liigutas mind Summiti imeliste vabatahtlike, esinejate ja kuulajate soe ja niivõrd innustav toetus kõigile esinejatele, sh mulle“, sõnas Peegi. Helsingi ülikooli väärikas saal, rahvusvaheline publik ja vabatahtlike professionaalne korraldus lisasid sellele oma suursuguse tooni.
Disaini mõju skaleerub siis, kui lahenduste loojad on samad inimesed, kes lahendust edasi elus hoiavad.
Küsimusele disaini rollist õigusvaldkonnas vastab Peegi selgelt, et disaineri töö ei piirdu üksikute projektidega vaid üha enam peaks see liikuma süsteemimuutuste eestvedamise suunas. Disainer on probleemide märkaja, protsessi hoidja, ja julgustaja, kes loob raami – platvormi, metoodika, aruteluvormid – mille sees lahendused sünnivad koos juristide, hankespetsialistide ja teenuseomanikega. Disainiprotsessis on otsustav just see, et eksperdid suhtlevad vahetult oma teenuse kasutajatega ning jätkavad tööd ka pärast disainiprojekti – nii jõuavad lahendused pärisellu.
Turvaline esimene kogemus + järjepidevus tagab hoiakumuutuse, mis püsib.
Peegi rõhutab veel üht aspekti: disainer kui hooandja. Eriti õigusvaldkonnas, kus disainmõtlemine on uus, soovitab ta meeskondadel usaldada protsessi: teha välitöid, viia läbi kasutajaintervjuusid ja vaatlusi ning määrata tiimi seest arutelujuht, kes hoiab ühist tähendust. Jah, alguses võib see tunduda ebamugav. Aga esimene hästi juhitud katse annab reeglina eduelamuse, mille tiimid võtavad kaasa ka oma igapäevatöösse. Nii tekib turvavõrk ja juurdub uus harjumus – pinnas mõttemallide muutuseks ja sealt edasi süsteemseks muutuseks.
Mõtestades sünnib mõju – osalejate Summitilt kaasa pakitud taipamised ja uued mõtterajad
Õigusdisain tasakaalustab loovuse ja korra pinget, nihutades juristi rolli kontrollijast koosloojaks, ning suunates õigusloomet kasutatavuse suunas.
Marek Kübarsepp, RTK juristide juht, tuli Helsingist tagasi selge tundega, et õigusdisain ei ole enam n-ö kõrvaltegevus vaid on tulnud selleks, et jääda. „ Mind üllatas see, kui lai on õigusdisaini tegelik kasutusulatus,“ ütleb Marek. „See ulatub dokumentide vormist ja protsessidest kuni õigusloome ning tarkvaraliste lahendusteni.“ Sellest kujunes tema jaoks oluline mõttenihe: õigusdisain ei puuduta üksnes vormi ega infodisaini, vaid tegeleb süsteemi enda kasutatavusega.
Mareki sõnul on maailm muutunud liiga keeruliseks, et vanaviisi jätkata. Kui reeglid on küll korrektsed, ent raskesti kasutatavad, siis süsteem ei tööta inimeste jaoks. „See tähendab juristide jaoks senisest rohkem loovust ja ausalt öeldes ka harjumuste muutmist,“ lisab ta. „Õigusloome on riikides paratamatult reglementeeritud — loomevabadus on piiratud. Samas on näha üha enam märke, et õigusloome korda tuleb kaasajastada ja mitmed riigid juba katsetavad.“
Konverentsi arutelud tõid hästi nähtavale juristi töö „vastuolulise valemi“: loovus ja konservatiivsus peavad teineteist tasakaalustama. „Jurist ei saa olla ei liiga loominguline ega liiga konservatiivne,“ märgib Marek. „Õigusdisain sobitub siia tasakaalustajana – aitab vastuolusid maandada ja jõuda lahendusteni, mida mõistavad ka mittejuristid.“
Summit tõi esile ka rollinihke. „Tuleviku jurist ei ole ainult valideerija või vastavuse tagaja,“ ütleb Marek. Teenuste arendus, õigusloome ja digilahendused eeldavad „suure pildi“ nägemist ja valmisolekut visuaalsete, kasutajakesksete võtetega töötada. „Polnud juhus, et ettekannetes ilmusid uued rollid nagu visual lawyer ja judicious designer — see on märk sellest, et klassikaline jaotus on muutumas.“
Marek toob ilma ilustamata välja, et õigusloome poliitikate ümberhäälestamine on keeruline ja aeganõudev ning toob kaasa vaidlusi. Kuid ta näeb siiski julgustavat trendi: „Poliitikakujundajad on päriselt huvitatud. Nende küsimused ei ole enam „mis on õigusdisain?“, vaid „kuidas me seda praktiliselt kasutada saame?““
Õigusdisain pole plakat, vaid praktika, mis vähendab vaidlusi ja kasvatab usaldust.
Piret Palts ja Kersti Kukk ei läinud Helsingisse valge lehena. Mõlemad on RTK disainerite käe all osalenud mitmes disainisprindis – parandanud infomaterjale, sättinud töövoogusid ja nihutanud fookuse „ilusalt dokumendilt“ arusaadava ja kasutatava dokumendi suunas. Summit andis senisele teekonnale suurema tähenduse ja kinnituse ja julgustuse, et energia on olnud suunatud õigesse kohta ning sellega tuleb jätkata.
Piret: „Minu esimene päris kokkupuude disainiga tuligi meie enda disainisprintidest. Sealt jäi külge mõtteviis, et tähtis pole ainult ilus vorm, vaid see, et dokument on inimesele arusaadav ja mõistetav. Summit avas minu jaoks uusi vaatenurki sellest, et õigusdisaini saab teha praktiliselt igas valdkonnas.”
Ka Kersti toob välja, et nii ta ise kui ka mitmed riigihangete kontrollüksuse eksperdid on osalenud erinevates disainisprintides, kus nad on disaininud paremaid infomaterjale ja otsinud lahendusi kuidas erinevaid tööprotsesse paremini üles ehitada. Helsingis sai kinnitust tema tunne, et tuleviku peale mõeldes, pole mõtet uusi projekte teha ilma õigusdisainita – mõnel puhul on see lausa kohustuslik hügieen.”
Piret ja Kersti toovad välja, et kõnetavaid ja mõtteid tekitavaid ettekandeid oli Summitil mitmeid, ent eriti jäid meelde praktilist kogemust ja mitmetahulist diskusiooni avavad ettekanded. Piret toob esile ettekanded, kus näidati, mida täpselt ja kuidas tehti ja mis selle tulemusel muutus: näiteks piltidega lepingud kirjaoskamatutele töötajatele või täiesti uue kindlustusteenuse väljatöötamine. „Sellised lood panevad meidki oma tekste ja teekondi päris vajadustest lähtuvalt ümber kirjutama. Ja muidugi — Peegi ettekanne, kus ta asetas meie kogemuse selgeks teekaardiks oli minu jaoks Summiti üks tipphetkedest.“
Kersti jaoks jäi kõige enam kõlama paneel, kus arutleti õigusdisaini kui investeeringu tasuvuse üle “The ROI on Legal Design”. „Seal kohtusid kaks täiesti erinevat koolkonda: ühed leidsid, et kaasamine, innovatsioon ja võrdsed võimalused on iseseisv väärtus, teised aga küsisid, kuidas seda tippjuhi keeles selgitada ja kuidas praktikas on võimalik neile ägedat disainiprojekti „maha müüa“.“ Minu meelest tuleb rääkida mõlemat keelt — näidata inimkeskset mõju ja tuua kõrvale ka mõõdetavad tulemused.”
Selge vajadus ja selgem tekst tähendab vähem vaidlusi.
Mõlemad nii Piret kui Kersti said Summitilt kaasa olulisi mõtteid ka hangete valdkonnas rakendamiseks. Piret võttis kaasa mõtte Outi Nokkoneni ettekandest, et vaidluste vähendamiseks on oluline teha rohkem eeltööd hanke ettevalmistusse ja tuvastada päris vajadused. „Siis on pakkujatel pakkumisi tehes selgemad ootused ja arusaamatusi on vähem.” Kersti pakkis kaasa teadmise, et õigusdisaini saab tuua juba koolitusmaterjalidesse, et hankijad mõistaksid selgemalt oma rolli ja riske. Ja jah — selge keel ja parem struktuur aitavad mõistmisele kaasa, ent seda on kohati lihtsam öelda kui teha, ega ta isegi alati patust puhas ole, aga just selgem keel aitaks vähendada vigu ja erinevatest tõlgendustest tulenevaid võimalikke vaidlusi.
Loo ühine tähendus enne ühist teksti.
Arendusosakonna väljakutsetega haakusid enim just lepingute tähenduslikkuse teema ja süsteemne lähenemine õigusdisaini rakendamisele kui organisatsiooni arendamise vedurile. Janne Romulus, arendusosakonna juhataja, tuli Summitilt tagasi mõtetega sellest, et õigusdisain – nagu teenusdisain üldiselt – ei ole tööriist, mida aeg-ajalt mõnes projektis kasutada. See on mõtteviis, mis peab saama osaks organisatsioonikultuurist. „Iga kord, kui kirjutame lepingu, korra või juhendi, peaksime küsima: kellele ja mis eesmärgiga me seda teeme,” ütleb Janne. Ta toob välja, et RTKs on teenuslepped aastaid reguleerinud suhteid klientidega, kuid isegi väikeste muudatuste tegemine on olnud aeganõudev – mitte seepärast, et osapoolte rollid sisuliselt ei oleks läbi vaieldud, vaid seetõttu, et vaidlus käib sõnastuse üle. Summiti ettekandeid kuulates sai Janne kinnitust sellele, et pudelikaelaks võib olla ühise tähenduse puudumine: “Me ei ole koos kokku leppinud, milleks me neid leppeid sõlmime.”
Õigusdisain ei ole võluvits vaid on mõtteviis, kus järjepidev praktika teeb sellest süsteemse, kasutajakeskse muutuse tööriista. AI aitab siis, kui kontekst ja küsimus on paigas.
Kadi Raudsepp mõtiskleb Summiti järgselt selle üle, mida ja kuidas saaks RTK-s organisatsiooni üleselt rakendada ja milliseid samme tuleks astuda. Ta toob välja kaks suunda, mida arendada. Esiteks tuleb jätkata disainmõtlemise juurutamist üle organisatsiooni: koolitused, harjutused ja rutiinid, mis aitavad reegleid ja kordasid tehes lähtuda kasutaja vajadusest ning sõnastada probleeme selgelt. „Nii jõuame paremate lahendusteni, mis lõppkokkuvõttes hoiavad kokku aega ning viivad paremate tulemusteni.” Teine oluline fookus on arendada AI-oskuseid kogu organisatsioonis. See tähendab nii tehniliste oskuste kasvatamist kui ka teadlikku lähenemist sellele, kuidas AI-d kasutada: luua kontekst, anda õige sisend ja püstitada õiged küsimused, et tulemused oleksid korrektsed ja kasutatavad, reeglid ja dokumendid selgemad ja visuaalsemad ning info arusaadav ja kergesti leitav.
Kuidas teha keeruline arusaadavaks, mõõta mõõtmatut ja hoida inimene disainiprotsessi keskmes?
Nendele küsimustele mõtisklesid ja reflekteerisid selle kaudu oma Summitil saadud kogemusi RTK teenusedisaini talituse disainerid Kaja Karlson, Liis Remmelg ja Helina Kudu.
Summiti töötoad ja ettekanded olid täis nii inspiratsiooni kui äratundmise hetki sellest, et väljakutsed õigusdisainis on riigiti sarnased, ent veelgi enam peitub selle ürituse võlu juhuslikes aruteludes ja kohtumises teiste osalejatega. Kaja toob välja, et need vestlused avavad erinevaid vaatenurki alates õigusdisaini arengusuundadest kuni selle praktilise rakendamiseni ning pakuvad teenusedisainerile väärtuslikku inspiratsiooni ja uut indu. Liisi inspiireeris kõige enam BrainFactoriy töötubades kogetu, kus tal õnnestus osaleda õigusdisaini kirjutamise töötoas, mille fookuseks oli kasvatada õigusdisaini praktikatest rääkivate ekspertide kogukonda ning toetada eksperte kirjutamise teekonnal. „Uuenduste eestvedajad jäävad tihti oma teemadega üksi kuna muutuseid kardetakse ja uuendusi ei mõisteta,“ ütleb Liis. „Töötoas õppisime, kuidas kirjutades saab lugejat oskuslikult kaasata, kutsuda ta arutlema – ja üksi olemine taandub.” Helina seevastu jäi pikemalt mõtisklema mõju mõõtmise teemadele disainiprojektides. Inimestel on soov väärtus konverteerida rahaks, ehk kui palju sellega tegelemine säästab aega või raha. Õigusdisainis on palju katsetamist ja proovimist, et leida sobivad ja töötavad lahendused ent uute ja innovaatiliste asjade puhul puudub tihti võrdlusbaas ja seega on keeruline seada mõjule sihtväärtuseid või eesmärke. Nende projektide mõju ja võlu võib peituda uuenduste sündimises, kogemustes ja õppimistes ning mõtteviisi muutuses, mida ei saa otseselt mõõta. Ja kas üldse peabki alati kõike rahasse tõlkima?
Õigusdisain on süsteemne muutus, mille keskmes on inimene ja mille loomiseks on vaja empaatiat kaasamist ja aega.
Rääkides õigusdisaini võimalustest ja piiridest, on osalejatel mitmeid kõnekaid näiteid, mis avavad, kui avar on tegelikult õigusdisaini vaade inimkesksetele lahendustele. Kaja jaoks jäi ühest ettekandest kõlama kainestav fakt, et vaid umbes 7% inimestest pöördub oma probleemi lahendamiseks õigusnõu saama. See räägib ilmekalt juurdepääsu tõketest ja laiematest süsteemsetest muredest. Seepärast liigubki OECD üha selgemalt selles suunas, et vaadelda õigusloomet avaliku teenusena – protsessina, mis peab olema tõenduspõhine, andmetel põhinev ja kasutajakeskne. See pani mindki teisiti mõtlema õigusdisaini tähendusest ja rakendusvõimalustest. Sellest vaatenurgast ei ole õigusdisain lihtsalt tekstide ja protsesside „inimlikumaks“ vormimine, vaid süsteemne muutus, mis teeb õiguse mõistlikumaks, tõhusamaks ja inimkesksemaks. Siinjuures on ka innovatsioonil suur roll, kuid mitte kitsalt tehnoloogilisel innovatsioonil, vaid ka protsesside või mõtteviiside uuendamisel.”
Helina toob välja, et Summit laiendas tema jaoks vaadet õigusdisainile veelgi. Õigusdisain ei ole dokumentide „ilusaks tegemine“, vaid sügavam protsess tähenduse loomisel, mõistmisel ja koostööl. See on kontekstipõhine ja inimkeskne – vaja on empaatiat, kaasamist ja aega, et jõuda probleemide sügavama tuumani. Nagu mujalgi valdkondades, on ka siin AI lahendused tulnud appi, kuid tehnoloogia ei asenda mõtlemist, mõistmist ega usaldust, mida on vaja, et luua päriselt inimkeskseid lahendusi.”
Liis: „Mõeldes disainiprojektide tulemustele, jõuan üha sagedamini järeldusele, et vaja on arendada süsteemi ennast, mitte piirduda kosmeetiliste parandustega. Summitil leidsin sel teemal palju mõttekaaslasi. Eriti kõnekas oli Helsingi Ülikooli Nina Toivoneni vaade: õigusdisaini roll ulatub inimesest kaugemale – peame andma hääle ka „vaiksetele osapooltele“, sh meid ümbritsevale keskkonnale ja tulevikule. Alles siis hakkavad lahendused päriselt mõjuma ja püsima.”
Keerulistes ja mittetäielike andmetega olukordades vajame kollektiivset ratsionaalset mõtestamist.
Kõik kolm disainerit pakkisid Summitilt ja töötubadest endaga kaasa arvestatava hulga uusi taipamisi, äratundmist ja uut indu, mida nüüd uue hooga RTK-s rakendama asuda. Kaja toob välja, et üks mõte, mida igaüks saab kaasa võtta, on lähenemine, mis käsitleb (õigus)disaini kui kollektiivset ratsionaalset mõtestamist (sensemaking) – arusaamise loomist keerulistes ja mittetäielike andmetega olukordades. Teisisõnu, tegemist on otsustamisega mitte täiusliku info, vaid selle põhjal, mis antud hetkel tundub toimiv ja realistlik. See ei eelda spetsiifilisi disainialaseid teadmisi – pigem valmisolekut kuulata, arutleda ja koos teistega erinevaid olukordi mõtestada ja edasi liikuda. Sarnaselt Kajale soovib ka Liis rõhutada just sensemaking printsiipi, mida tuleks hoida kogu arendustsükli vältel. Lahendus muutub ja areneb ajas ning igas ajahetkes on seega oluline jagada ühist arusaamist, et tulemuslikult edasi liikuda, mitte jääda kinni sellesse, kuidas üks või teine midagi mõtles, mis on alus konfliktidele, tülidele ja tiimide või koostöö lagunemisele. Mõtestamine ja kaasamine on ka Helina vaatest olulised. Ta toob välja, et disainiprotsessis on oluline jälgida ja endale pidevalt meelde tuletada ning läbivalt rakendada kaasava ja empaatilise disaini põhimõtteid. See tähendab, et toetuseid tuleks kujundada eelkõige koos nendega, keda need puudutavad, mis omakorda tähendab sihtrühma kaasamist juba probleemi määratlemise faasis selliselt, et taotleja on aktiivne osaline otsustusprotsessides ja seda mitte üksnes tagasiside andjana vaid teadmiste loojana. Selline lähenemine aitab juba toetusmeetme väljatöötamise faasis mõista, millised kohad tekitavad taotlejas ebakindlust ja millistes kohtades ta võib vajada tuge või suuremat selgust. See lähenemine aitaks kujundada toetuste protsesse, mis suunavad ja aitavad taotlejat viisil, mis austab tema aega ja iseseisvust.
Väikeste sammudega suurte muutuste suunas – mõtteviisist normaalsuseks
Lona Pärtel, RTK disainitiimi juht, tõdeb Summitilt kaasa saadud teadmiste pagasit lahti pakkides, et avalikus sektoris on õigusdisainil veel palju ruumi kasvada - ka RTKs, kus õigusdisaini juba aktiivselt rakendatakse, on tööpõld veel väga lai. „Seadused ja määrused kujundavad otseselt inimeste kogemusi, kuid sageli luuakse need kas liiga hilja või kasutajatest kaugel. Eesti väiksus on siin eeliseks ja annab meile paindlikumad võimalused katsetada ja teha muutusi, mille mõju on suur.
Lona sõnul andis Summit kõigile osalenud tiimidele mitmekülgset mõtteainet kuidas õigusdisaini rakendamisega RTK-s edasi liikuda. RTK-l on juba kogemus, kuidas klienditeekondade läbimõtlemine toetusmeetmete reeglite kujundamisel on toonud muudatusi ka seaduste tasandil – märk, et õigusdisain on praktiline tööviis, mis teeb keerulise arusaadavaks ja toimivaks. Legal Design Summitilt saime kinnitust, et just mõtteviisi muutmise tee on olnud õige“ võtab Lona kogetu kokku.
Edasi võiksime RTK-s läbivalt jälgida põhimõtteid, mis aitavad õigusdisaini tegevustel mõju avaldada. Selleks me:
-
Toome prototüüpimise ja testimise veelgi varasemasse etappi, näiteks seaduseelnõude väljatöötamiskavatsuste koostamisel. See võimaldab avastada vead enne kui need kulukaks muutuvad.
-
Soosime veelgi enam osaluslikku disaini, andes inimestele suurema rolli neid puudutavate teenuste kujundamisel. Nii saab õigusruumist süsteem, mis loob mitte ainult reegleid, vaid ka tähendust ja väärtust ja taotleja ei ole ainult tagasisidestaja vaid ise teadmiste looja.
-
Selge keel ja hoomatav loogiline struktuur peaksid muutuma standardiks, mida rakendatakse kõikides RTK teenustes ja mille eesmärk on toetada tähenduslikult info leidmist ja kasutamist. See tähendab et seame info kasutaja ja tema vajadused alati esikohale.
„Just seda kõike püüamegi RTK disainiprotsessides silmas pidada,” ütleb Lona. „Väikesed, järjepidevad sammud loovad uue normaalsuse – süsteemi, kus reeglid päriselt töötavad ja inimest toetavad.”
Tahad rohkem teada RTK meetmedisainerite tegemistest?
Vaata ja uuri RTK veebist Meetmedisaini lehte
Ole osa kogukonnast ja liitu RTK disainiteemalise meililistiga siin
