Vestles Urmas Vaino
RTK on saanud 10-aastaseks. Milline on teie hinnang – kas enam kui kümme aastat tagasi algatatud reform viia valitsusasutuste tugiteenused ühe keskse asutuse alla on ennast tõestanud? Kas sellisel moel teenuste osutamise mudel töötab või ei tööta? Kas unistused on täitunud?
Veiko Tali: Ütleks, et RTK on omamoodi väike ime, mis on läinud tööle tunduvalt paremini ja edukamalt, kui esialgu loodeti. Tegemist oli omapärase reformimudeli katsega – nii-öelda iseennast samm-sammult tõestav ja suures osas vabatahtlik protsess, mis etappide kaupa edasi arenes. Meie riigihaldussüsteemi üks suuremaid väljakutseid on see, et asutused toimetavad silotornides. RTK oli selles vallas jäämurdja – mastaapne ja haldustavasid trotsiv projekt, kuhu kaasati lõpuks kõik ministeeriumid. Üheskoos ehitati järk-järgult üles uus ühtne struktuur ja pandi see riigi tervikliku toimimise nimel efektiivselt tööle. Hea edulugu ja näide, mismoodi Eesti riigis on asju võimalik teha.
Marek Helm: Pärast rahandusministeeriumist lahkumist töötasin EMTA juhina ja hakkasime asutusena kohe RTK teenust kasutama. Nautisin oma töös väga seda, et sain keskenduda ameti juhtimisele ja kõik muu – kuidas inimestele palgad kätte jõuavad jms – sellega ma viie aasta jooksul tegelema ei pidanud, see toimus kõik märkamatult taustal, RTK toel.
Tarmo Leppoja: Kui keegi oleks RTK loomise alguses öelnud, milline on RTK 10 aasta pärast – et seal on üle 450 töötaja, et pakutakse kõiki neid teenuseid, mida täna pakutakse, et suhted klientidega on nii head, siis ma stardipositsioonil ei oleks tõesti osanud sellest unistada.
Aga milline see seis oli 10 aastat tagasi? Segadust ja kõhklusi oli tol hetkel palju, seda oli tajuda ka riigiasutustest väljaspool, et nüüd hakkab konsolideerimine ja tuleb RTK ning võtab kõigilt riigiasutuste raamatupidajatelt töö ära. Millised olid komistuskivid ja takistused, millega 10 aastat tagasi silmitsi seisti?
Veiko Tali: Tegelikult oskasime mingeid probleeme juba ette näha. Meil oli kogemus RKASi loomisega aastast 2001 ja kõhklused RTK-ga olid üldjoontes samad – oleme tekitamas monopoolset asutust, kuidas me sellises olukorras tagame kliendikesksuse? Nüüd tagasi vaadates saab öelda, et ka see on RTK puhul tegelikult edulugu, sest kliendikesksuse poolest on RTK etalonnäide avalikus sektoris. Teiseks oli mure, et uue asutuse loomise ideele ei tule poliitilist toetust, sest saime aru, et ei olda valmis ühekordseks järsuks reformiks. Seega alustasime väikeste sammudega, olime selline avaliku sektori omapärane start-up. Ning tuleb tunnustada, et poliitikud alguses ei takistanud meil katsetamast ning pärast võtsid selle kasvava eduloo väga hästi vastu.
Marek Helm, kas RTK tegemine tõi eesti avalikule väljale midagi täiesti uut?
Marek Helm: Eks see pani proovile asutuste koostöötamise oskused. Tõi välja tippjuhtide võimekuse mõelda ühtemoodi ja väljapoole oma asutust. Meie jaoks oli reformiga alustamisel hästi oluline, et just otsustusjõuga tippjuhid tuleks kaasa, seega nendega tuli väga intensiivselt tegeleda.
Mis need argumendid tavaliselt olid, millega tugiteenuste konsolideerimise mõte taheti tagasi lükata?
Margus Sarapuu: Minu hinnangul väga suuri probleeme ei olnud. Inimeste ainuke mure oli võib-olla selles, et tuleb liikuda ühe ministeeriumi haldusalast teise (RTK on loodud Kohtute Raamatupidamiskeskuse järglasena, mis asus Justiitsministeeriumi haldusalas). Me ei saanud valitsuselt luba luua uut asutust, aga lahendasime selle nii, et liigutasime olemasoleva kohtute raamatupidamiskeskuse teise haldusalasse ja lõime uue struktuuri. Võtsime toimiva mudeli ja sinna oli hästi hea hakata uusi kihte peale ehitama.
Veiko Tali: RTK loomise kaalutlustest meenub näiteks erasektori surve. Oli kuulda ettepanekuid, et me teeme sama asja kordades odavamalt ära ja see oleks siis tõeline riigireform – tellida tugiteenused väljast, erasektorilt. Teiselt poolt toodi aeg-ajalt välja, et te ei tee ju mingit reformi, loote lihtsalt jälle ühe uue asutuse. Kuna me aga sisuliselt uut asutust ei loonud, siis saime rohelise tule ja protsess läks käima.
Tarmo Leppoja: Peamise vastuseisuna, millega minul asutuse juhina tuli esialgu tegeleda, oli hoiak, et üks standard ei sobi kõigile – kaitsevägi ja muuseum on väga erinevad asutused ja ei kõlanud usutavalt, et finantsarvestuse ja personaliteenused ning neid toetavad infosüsteemid saavad olla täitsa ühesugused. Selle idee müük oli väga keeruline. Tuli veenda asutusi, et suures pildis on teenuste sisu sarnane. Teine keeruline koht oli see, et inimestele üldiselt ei meeldi suured muutused. Raske oli harjumine selle mõttega, et ma pean liikuma täiesti tundmatusse asutusse sellest kohast, kus ma siiamaani töötan ja kus mulle meeldib. Sealjuures see teine asutus on alles kujunemas ja keegi ei oska öelda, et kas seal on tore või ei. See hirmutas inimesi.
Margus Sarapuu: Meie tippjuhid avalikus sektoris on hästi enesekindlad ning on veendumus, et mina teen asja paremini ja tõenäoliselt keegi teine teeks halvemini. Valitses seisukoht, et me ju korraldame oma tööd täitsa hästi, milleks seda muuta. Selles osas tuli tõepoolest nentida, et jah, teenus selle poolest muutub tõesti, et kõrval kabinetis ei ole enam raamatupidajat, kelle juurde igal hetkel sisse astuda. Kokkuvõttes olid taustal samad hirmud, millega Tarmo (Tarmo Leppoja, RTK endine peadirektor) hiljem asutuse juhina tegeles – et ministeeriumid ja allasutused ütlesid, et meie asutuses on juba väga hea teenus ja struktuur, milleks seda lõhkuda?
Mis on olnud teie arvates võtmeotsused ja õnnestumised RTK ajaloos, mis on aidanud jõuda siia, kus me täna oleme?
Marek Helm: Väga oluline on kindlasti see, et tekkis üks vaade riigi rahaasjadele. See lootus julgustas ka poliitikuid tegema valitsuskabinetis otsust RTK loomiseks. Tol ajal oli masu just lõppemas ja oli vaja teha olulisi kärpeid eelarvetes. Ministeeriumidelt ei saanud head ühtset pilti, aga oli hädavajalik saada aru, millised on asutuste kulud, palgatasemed, kus on kärpevõimalused? Seda suutis RTK kohe alguses teha – koondada andmed ühte arusaadavasse formaati. Rahandusministeerium sai RTKst tervikpildi ja läks sellega valitsusse.
Margus Sarapuu: Mastaabist tulenev kokkuhoid on olnud kahtlemata oluline saavutus, aga ma tooksin välja just juhtimisinfo kvaliteedi paranemise kui kõige suurema lisaväärtuse RTK puhul. Samuti on mulle hiljem olnud väga sümpaatne see, et RTK on hoidnud kogu aeg teenuste keskmes klienti. Hästi palju tehakse tööd selle nimel, et kliendirahulolu oleks kõrge. Klientide seas tehakse regulaarseid rahulolu-uuringuid, regulaarselt arutatakse klientide esindajatest koosnevas nõukojas. See on see, mida avaliku sektori asutuses väga tihti ei kohta ja 10 aastat tagasi oli teenusele orienteeritus kindlasti väga eesrindlik.
Veiko Tali: Läbiv ja sihikindel kliendikesksus on laias laastus tõesti olnud olulisim edutegur. See on olnud selleks selgrooks, mis on RTK efektiivsuse ja edukuse taganud. Teiseks oluliseks momendiks on ambitsioonikus võtta ette uusi barjääre ja neid ületada. Näiteks maksimaalne tehnoloogia ära kasutamine – RTIP on legendaarne mitte ainult avalikus sektoris, aga ka väljaspool. Ühena võtmeotsustest võiks esile tuua, et tegime teatud etapil teenusele ülemineku ministeeriumidele osaliselt kohustuslikuks. Väga ambitsioonikaks otsuseks oli viia RTKsse kogu välisvahendite haldamine. Nende ülevõtmise aeg oli minu jaoks kõige riskantsem periood kogu RTK ajaloos – et kas see töölõik õnnestub edukalt käivitada või laguneb laiali. Siis otsustati uue teenusena hakata pakkuma ka riigihangete korraldamist. See oli väga suur otsus ja siin väärib märkimist see, et see ei ole olnud asutustele kohustuslik, aga hetkel on vaat et kõige suurema rahuloluga teenus RTK-l. Põhiprintsiip on läbivalt olnud see, et võtame uue ja laome selle vana vundamendile, tõestame ära ja siis liigume edasi.
Lisaks on RTK olnud ka regionaalpoliitiline edulugu – meil vist ei ole teist riigiasutust, mis on igas maakonnas ning kus kolmandik töötajatest on täielikult kodutööl.
Tarmo Leppoja: Eks need kõige olulisemad otsused olid kahtlemata alguses. Et Eesti riigis leidus neli ministeeriumi juhti, kes julgesid teenuste konsolideerimise eraldi asutusse ette võtta, vaatamata sellele, et poliitikud olid ettevaatlikud. See oli kindlasti kõige kaalukam otsus. Selle 10 aasta jooksul, mis ma peadirektorina ametis olin, oli mul mitmeid võimalusi jagada meie kogemust ka teistele riikidele ja olla juures, kui riigid üritasid sarnast reformi ellu viia. Saan öelda, et põhiliselt takerdub protsess sellesse, et ei ole tippjuhtkonna toetust. Kui seda ei ole, siis ei ole võimalik edukalt sellist muutust teha. Kui veel olulistest õnnestumistest rääkida, siis meenuvad keerulised hetked hanketeenusega. Olime umbes poolteist aastat asutustele teenust osutanud, kliendid olid väga rahulolematud ning meie hankeosakond lahkus mingil hetkel pea kogu kollektiiviga. Tagantjärele vaadates oli see teenuse murdepunkt – saime uue osakonnajuhataja, kes tegi poole aastaga imet nii teenuse kui meeskonnaga ja hetkel on sellest tõesti saanud RTK kõige populaarsem teenus. Meil on väljakutseid, et kõiki huvilisi teenindada, sest huvi on nii suur.
Marek Helm: Mina tahaksin tänada erasektorit, et nende poolt oli nii kõva utsitamine. Erasektori nügimine ja vihjed, et riik ei ole selles valdkonnas võib-olla piisavalt hästi organiseeritud, sundis tol hetkel igal juhul tegema mingeid otsuseid.
Kui veel ringi vaadata ja mõelda muu maailma kogemusele, siis kas teile on jäänud midagi silma, kuhu RTK võiks veel liikuda ja areneda?
Tarmo Leppoja: Ikka on silma jäänud. Meil on nii Balti riikide kui Soome sarnaste organisatsioonidega päris tihe koostöö. Soomlastele vaatame endiselt alt üles eelkõige meie juba olemasolevate teenuste lisandväärtuse vaates. Piltlikult öeldes, Soomes teeb raamatupidaja oma klientidele palju rohkem ära kui meil. Ka meie suudaksime rohkem asutuste eest ära teha. See on see, kuhu RTK ka tasapisi liigub, aga kindlasti ei ole veel kohal. Protsess võtab aega ja otsused on keerulised – kui töö liigub ühest asutusest teise, siis enamasti kellegi töö kaob ära. See ei ole lihtne.
Veiko Tali: RTK puhul on oluline leida tasakaal selle vahel, kui palju laieneda ja kui palju olemasolevates funktsioonides süviti minna. Hetkel võib-olla ei oleks otstarbekas võtta uusi suuri tükke juurde, aga näiteks üks asi, mida oleme juba aegade algusest arutanud, on see, kas ja mis osas pakkuda teenuseid ka kohalikele omavalitsustele. Siin tuleks jätkuvalt kaaluda, kas midagi annaks ära teha ja kas see oleks mõistlik. Lisaks võiks mõelda teenuste täiustamisel kõigele sellele, mis on seotud ressursianalüütikaga ja eelarveprotsessiga – kas siin on võimalik RTK andme- ja analüütikaoskusi rohkem ära kasutada otsuste tegemisel?
Näiteks kasvõi see tegevuspõhine riigieelarve paremini tööle panna. Siit võiks kindlasti otsida uusi arenguvõimalusi. Võib-olla pisut teisest aspektist küsimus, aga – kas me oleme kõik teinud, et RTK oleks üks e-riigi lipulaevadest? RTK võiks olla üheks võtmeasutuseks Eestis, kes võiks läbi oma tegevuse pakkuda avalikkusele, aga eriti poliitikutele ja valitsusele alust andmepõhiseks otsustamiseks. Et me kõik näeme selgelt ja läbipaistvalt, kus meil on erinevad ressursid kasutuses, kuhu kulub riigi raha, kust tuleb raha, kuidas kulude struktuur muutub? Kas me oskame hinnata ka neid mõjusid? Siin on peidus väga suur potentsiaal ja tänuväärt arengusuund, mille peale võiks mõelda.
Fotod: Marek Metslaid
