Millal on õige hetk toetust disainida?

Toetusmeetmete väljatöötamiseks annavad uuringud, analüüsid ja statistika küll vajaliku lähtekoha, kuid neist üksi ei piisa, et luua kasutaja vajadusi ja võimalusi arvestav toetus. Sotsiaalse Kliimafondi (SKF) disainiprotsess näitas, et varane kasutajate ja osapoolte kaasamine aitab mõista, kas toetuse aluseks olevad eeldused peavad päriselus paika: kas sihtrühm saab aru pakutavast võimalusest, oskab ja suudab seda kasutada ning kas kavandatud lahendus on toetuse andjale teostatav. „Kui me poleks protsessi läbinud, siis me oleks lubanud komisjonile midagi sellist, mida me ei suuda ära teha,“ võtab Kliimaministeeriumi nõunik Kaspar Alev disainiprotsessi väärtuse kokku.

Tavaliselt algab toetuse disainimine pärast rakenduskava kinnitamist, kui üldine plaan on juba paigas. Euroopa Liidu 2028–2034 rahastusperioodi puhul on selleks lähtekohaks riigiplaani kinnitamine. Sotsiaalse Kliimafondi (SKF) toetust hakati aga disainima juba ajal, mil fondi kava ei olnud veel Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud. Läbirääkimised selle sisu ja tingimuste üle jätkuvad praegugi. Kõik reeglid polnud disainimise hetkeks teada ning mitmed toetuse korraldamist ja andmist puudutavad valikud olid veel lahtised. See tõi disainiprotsessi teatavat ebakindlust, kuid andis samal ajal võimaluse vaadata kavandatavat toetust rakendajate ja sihtrühma vaatenurgast enne, kui põhimõttelised otsused lukku lähevad.

Rakenduskava on Euroopa Komisjoni heakskiidetud dokument, milles määratakse Euroopa Liidu toetuste kasutamise eesmärgid, oodatavad tulemused, toetatavad meetmed ja nende rahastamine.

 

Riigiplaan ehk riiklik partnerluskava on Eesti koostatav plaan Euroopa Liidu toetuste kasutamiseks aastatel 2028–2034. Selles pannakse paika, milliseid vajadusi ja eesmärke toetustega rahastada. Erinevalt senisest koondatakse ühte tervikplaani ühtekuuluvuspoliitika, põllumajanduse ja maaelu, kalanduse ning sisejulgeoleku toetused. Artikli avaldamise seisuga on viimase riigiplaani määruse tööversiooni kohaselt plaanis liita riigiplaani ka SKF kava.

Kogu disainiprotsessi jooksul tegutses 7-liikmeline tuumiktiim, kuhu kuulusid Kliimaministeeriumi (KLIM), Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) ja Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) töötajad (vt joonis 1). Sellise koosloomes tegutsemise väärtuseks oli erinevate kogemuste ehk ühe eesmärgi nimel töötavate asutuste ja tasandite kokkutoomine, mis aitab ühtlasi vältida eraldi tegutsevate silode tekkimist. Tuumiktiimi poolt kaasati protsessi ka erinevaid osapooli, milles oli fookus suunatud sihtrühmale ja sihtrühmaga kokku puutuvatele osapooltele. Kaasamine oli vajalik, et mõista, mis on sihtrühma vajadused ja kuidas toetus võiks kõige paremini kasutajateni jõuda. Hooti olid lisaks sihtrühmale kaasatud RTK eksperdid, ärianalüütikud, kohalike omavalitsuste, maakondlike arenduskeskuste ja pankade esindajad ning muud spetsiifilisi valdkonnateadmisi omavad isikud. Kogu kaasatud osapoolte ring ja nende rollid on visualiseeritud joonisel 1 toodud osapoolte kaardil.

Joonis 1. Osapoolte kaart SKF disainiprotsessis


Miks on sihtrühmani jõudmine toetusmeetme disainis eriti oluline?

Sotsiaalne Kliimafond on Euroopa Liidu fond, mille eesmärk on leevendada rohepöörde ja energiahindade muutuste mõju inimestele, kellel on nendega kõige raskem toime tulla. Eestis kavandatakse fondi toel muu hulgas lahendusi, mis aitaksid parandada vähekindlustatud leibkondade eluasemete energiatõhusust, mis tähendab täiendavat tuge kortermajade renoveerimiskulude katmiseks. Tulenevalt sihtrühma spetsiifikast, oli disainiprotsessis üheks oluliseks küsimuseks, kuidas jõuda inimesteni, kes vajavad toetuse tuge kõige rohkem, kuid kellel võib olla vähem infot, võimekust, kindlustunnet või pealehakkamist toetuse taotlemiseks.

Erinevad sihtrühmad vajavad erinevat lähenemist ning neile sobivaid lahendusi. Uue planeeritava renoveerimistoetuse puhul käsitleti sihtrühmana haavatavaid ja vähekindlustatud leibkondi, kellel võib olla keerulisem tulla toime eluasemekulude, energiahindade või renoveerimisega seotud lisakuludega. Võrreldes tavapärase toimetulekutoetuse saajate ringiga hõlmab uus toetus laiemat sihtrühma, hõlmates ligikaudu 40% madalaima sissetulekuga leibkondadest.

Topeltteemanti mudelil tugineva disainiprotsessi käigus oli vaja leida intervjuudeks inimesi, kelle jaoks toetust kujundatakse (vt joonisel 2 etapp 2). Erinevatest piirangutest ja andmekaitsest tulenevalt oli selle sihtrühma esindajate leidmine intervjuudeks keeruline. Selleks tegime sotsiaalmeedias üleskutse, milles nad ise või nende lähedased huvist ja soovist kogemust jagada, märku andsid. Avaldatud üleskutse toimis ja ühendust võeti palju, ent siiski tekkis küsimus: kelleni me tegelikult jõudsime ja kes jäid meie vaateväljast välja? Ühendust võtnud inimesed kuulusid küll valdavalt sihtrühma, kuid olid selle aktiivsem ja paremini informeeritud pool - nad kasutavad sotsiaalmeediat, märkavad võimalusi ja oskavad neile reageerida. Hoopis keerulisem on jõuda inimeseni, kes ei kasuta digikanaleid või kellel puudub harjumus või julgus abi otsida. Kui sihtrühma on keeruline leida isegi intervjuuks, kas saab siis eeldada, et ta leiab tulevikus ise tee toetuseni, mõistab selle tingimusi ja läbib taotlusprotsessi.

Topeltteemanti mudel (Double Diamond) on Briti Disaininõukogu raamistik, mis vaheldab laienevat ja kitsenevat mõtlemist neljas etapis: avastamine, defineerimine, arendamine ja elluviimine. See struktureeritud lähenemine aitab vältida ennatlikke järeldusi ning tagab, et fookuses on õige probleemi lahendamine.

Joonis 2. Disainiprotsess topeltteemanti mudelil

Sihtrühmaga suhtlemise tulemusena mõistsime, et kavandatava toetuse puhul tuleb arvestada inimeste väärikuse ja privaatsusega. Intervjuudes tõi sihtrühm välja, et isegi mõisted „haavatav“ ja „vähekindlustatud“ mõjuvad sildistavalt ning toetuse taotlemise asemel peletavad hoopis eemale.

Lisaks väärikuse küsimusele tuli meetme kujundamisel arvestada sellega, et toetuse saajatel võib väiksema rahalise võimekuse kõrval nappida ka infot või suutlikkust keerulises taotlusprotsessis navigeerida. „Kui klassikaliste toetuste puhul eeldatakse, et inimesed leiavad pakutava toetuse ise üles ja esitavad taotluse, siis siin tuleb läheneda teistmoodi – toetusel tuleb jõuda sihtrühmani,“ kirjeldab RTK ekspert Siret Soonsein.

Ühe olulise osa toetuse võimalikust sihtrühmast moodustavad pensionärid, kes ei pruugi end ise abivajajana näha, isegi kui nende igapäevane toimetulek võiks täiendavast toest paraneda. Intervjuudest ilmnes, et oma vajadusi kiputakse pigem tagasihoidlikult hindama ning teiste abivajadust enda omast olulisemaks pidama. Nii sõnas üks 73-aastane tallinlane: „Mul pole palju vaja, saan hakkama.“ Sarnast hoiakut väljendas ka 78-aastane hiidlane: „Mis nüüd mina, noored vajavad oluliselt rohkem toetamist.“

Need tähelepanekud tõstatasid disanimeeskonna jaoks olulised küsimused:

  • Kuidas pakkuda vajalikku abi viisil, mis ei tekita inimeses häbimärgistamise tunnet?
  • Kuidas jõuda inimesteni, kes vajavad tuge, kuid ei näe end ise abivajaja või meetme sihtrühmana?
  • Kuidas kujundada taotlemisprotsess nii, et see arvestaks inimeste tegelike vajaduste ja võimalustega?

Nende küsimuste puhul ei jõutud disainiprotsessi lõpuks veel valmis lahendusteni, küll aga joonistusid välja põhimõtted, millest edasi lähtuda. Häbimärgistamise vältimiseks tuleb läbi mõelda toetusest rääkimise sõnastus ning kuidas inimese väärikust ja privaatsust hoida. Sihtrühmani jõudmiseks, kes end ise abivajajana ei näe, ei saa toetuda üksnes inimese enda algatusele: tuleb otsida viise, kuidas pakkuda tuge ka neile, kes seda ise küsima ei tule. Üheks selliseks võimaluseks on proaktiivne toetamine, mis tähendab, et toetus jõuab abivajajani ilma temapoolse taotlemiseta kas andmepõhiselt või teiste osapoolte kaudu.

Toetuse kujundamisel on kasutajakesksest disainist ja töövõtetest praktiline abi, sest see aitab varakult läbi mõelda, kelle käitumisest ja valikutest toetuse edu sõltub ning mida sellelt inimeselt eeldatakse.
 

Kas disainida enne või parandada pärast?

Disainiprotsessi käigus kaaluti uue toetusmeetme erinevaid rakendussuundi ja hinnati nende teostatavust. Kõigi küsimuste lahendamiseni küll ei jõutud, kuid Kaspar Alev näeb protsessis siiski olulist väärtust. „Kuigi me ei leidnud disaini käigus lõplikku lahendust, siis teame vähemalt asju, mida me kindlasti ei suuda ellu viia. Seega ei hakka me neid komisjonile välja pakkuma.“

Oluline oli ka disainiprotsessi ajastus. SKF-i puhul toimus disain paralleelselt fondi kava koostamisega, kui toetuse eesmärgid, sihtrühm, oodatavad tulemused ja rakendamise põhimõtted ei olnud veel lõplikult kokku lepitud. Nii oli võimalik saadud teadmisi arvesse võtta ajal, mil olulisi valikuid sai veel mõjutada. Kasutajavaade peab jõudma nii kava koostamisse, toetuse tingimuste kujundamisse kui ka rakendamisse: sihtrühma vajadused aitavad teha esialgseid valikuid ning kasutajate kogemus annab tagasisidet nende toimimise kohta (vt joonis 3). 

Joonis 3. Kasutajavaade toetuse kujundamises ja rakendamises

Taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF) ekspert Siret Soonsein meenutas üht RRF meetme disainiprotsessi, kus teenusedisainerid kaasati alles siis, kui toetus oli juba välja töötatud ning rakendamisel selgus, et huvi selle vastu oli väike ja lubatud tulemusi ei saavutatud. Tema sõnul oli see nagu „kiirabi kutsumine“ – olemasolevat toetusskeemi tuli hakata parandama. Ümberdisainiprotsess näitas, et juurprobleem peitus fondi rahastamiskava planeerimise ja kinnitamise käigus tehtud otsustes. SKF-i puhul jõuti disainini varem: kasutaja vaade toodi sisse ajal, mil olulised valikud olid veel avatud.

Finantsskeemid on SKF-il ja RRF-il sarnased – rahastamiskava läbirääkimiste käigus lepitakse kokku, milliseid tulemusi toetusega saavutada soovitakse, sealhulgas kelleni ja millises mahus peab toetus jõudma. Kui need kokkulepped on juba tehtud, võib hiljem selguda, et seatud eesmärke on keeruline saavutada ja nende muutmiseks ei jätku aega. Varajase läbimõtlemise olulisust rõhutab ka Kairi Nisamedtinov Rahandusministeeriumist "Kui rakendamise mõttes on tegemist keerulise meetme ja tundliku sihtrühmaga, on eriti oluline, et toetust saaks rakendama hakata võimalikult kiiresti ja ilma suuremate ümberkorraldusteta. Hästi disainitud meede loob selleks eeldused.”

Disainiprotsess aitas erinevaid võimalusi süsteemselt läbi mõelda, takerdumata liiga vara detailidesse. See võimaldas võrrelda rakendusmudelite eeliseid ja puudusi, hinnata nende teostatavust ning panna proovile esialgseid eeldusi (vt joonis 2 etapp 4 ja 5). Kaspar Alev võttis kokku disainiprotsessi väärtuse: „Kui me poleks protsessi läbinud, siis me oleks lubanud komisjonile midagi sellist, mida me ei suuda ära teha." Näiteks ilmnes, et kavandatud sihttase ehk haavatavate leibkondade arv, kelleni sooviti jõuda, võis olla liiga optimistlik, kuna juba intervjuude läbiviimine näitas, kui keeruline võib olla nende inimeste leidmine ja kaasamine.

Saadud kogemus pakub olulise õppetunni ka Euroopa Liidu 2028–2034 rahastusperioodi riigiplaani koostamiseks ja teiste meetmete kujundamiseks. Disainiprotsessi väärtus ei seisne üksnes toimiva lahenduse leidmises, vaid ka võimaluses võrrelda erinevaid rakendusviise, seada kahtluse alla esialgseid eeldusi ning loobuda ebarealistlikest eesmärkidest ja mittetoimivatest lahendustest enne oluliste otsuste tegemist.


Mida võiks varajases etapis disainimisest kaasa võtta?

SKF-i kogemusest joonistub välja viis olulist soovitust, mida tasub silmas pidada ka teiste toetusmeetmete kujundamisel.

Millal?

Disainiga tasub alustada juba toetuse kavandamise ajal, kui eesmärke ja rakendamise põhimõtteid saab veel mõjutada. Kõik tingimused ei pea selleks olema teada. Varajases etapis saab uurida sihtrühma vajadusi, kaaluda erinevaid sekkumisvõimalusi ja hinnata esialgsete eesmärkide realistlikkust. Kui tingimused täpsustuvad, tasub disainiprotsessis kasutatud töölehtede, märkmete ja otsuste juurde tagasi tulla, et töötada läbi detailne kasutajateekond ja toetuse taotlemise korraldus. Nii aitab disain teha paremaid põhimõttelisi otsuseid ja kujundada toimiva lahenduse.

Kellega?

Toetuse kujundamisse tasub kaasata nii võimalikke kasutajaid, toetuse andjaid kui ka kaudseid osapooli, kelle tegevus, tööprotsessid või süsteemid loovad eelduseid toetuse edukusele (näide joonisel 1). Oluline on läbi mõelda, kellelt ja millist teadmist vajatakse ning kuidas jõuda ka nende inimesteni, kes ise aktiivselt kaasa rääkida ei oska. Erinevate vaatenurkade kokkutoomine aitab märgata kitsaskohti, mida üksnes toetuse kavandajate teadmiste põhjal ei pruugi näha.

Kuidas kaasata?

Varajane kaasamine võib olla harjumatu nii toetuse kujundajatele kui koostööpartneritele, kes on harjunud kommenteerima juba väljatöötatud tingimusi. Seetõttu on oluline kaasamise alguses partneritele selgitada, millised otsused on veel avatud, millistes küsimustes nende panust oodatakse ja kuidas see edasisi otsuseid mõjutab. Oluline on luua võimalus avatuks aruteluks ka siis, kui kõigile küsimustele pole veel vastuseid.

Mida ja miks soovime saavutada?

Enne toetuse tingimustes kokkuleppimist tuleb läbi mõelda, millist probleemi sekkumisega lahendatakse, kelle jaoks ja millist mõju soovitakse saavutada ning kontrollida, kas kavandatud toetus on selleks sobiv ja realistlik. Lisaks tuleb mõelda, kui suur on tegelik sihtrühm, milline on tema abivajadus ning kui suure osani sihtrühmast on võimalik olemasoleva eelarvega jõuda. Oluline on ka hinnata, kas valitud sekkumine aitab soovitud muutust saavutada ning kas selle rakendamine on nii sihtrühmale kui toetuse andjale jõukohane. Nende küsimuste läbimõtlemine aitab vältida olukorda, kus soovitud mõju jääb saavutamata.

Kuidas jõuda soovitud mõjuni?

Toetuse kujundamisel ei piisa üksnes sobivate tingimuste ja taotlusprotsessi loomisest. Tuleb mõelda ka sellele, kuidas toetus jõuab inimesteni, kelle jaoks sellest kõige rohkem kasu on. Harjumuspärased lahendused võivad soosida neid, kellel on rohkem infot, oskusi ja võimalusi toetust taotleda, jättes suurema abivajadusega inimesed kõrvale. Seetõttu tasub kaaluda uudseid toetuse pakkumise viise, näiteks andmepõhist või proaktiivset toetamist. Meetme edukust ei peaks hindama üksnes selle järgi, kui palju raha on välja makstud või kui palju inimesi toetust saanud, vaid ka selle järgi, kas sekkumine jõuab soovitud sihtrühmani ja aitab saavutada kavandatud muutust.

Kuigi kõiki küsimusi ei saa varajases disaini etapis lahendada, võimaldab see teha teadlikumaid valikuid ja ennetada probleeme, mis muidu ilmneksid alles toetuse rakendamisel. Varajase disaini väärtus seisneb selles, et õiged küsimused jõuavad lauale ajal, mil nende vastused saavad veel mõjutada nii sekkumise eesmärke kui ka valitud lahendusi.

Uue perioodi ettevalmistuses võib olla sarnaseid väljakutseid ka teistes valdkondades. Kui tunned, et disain võiks aidata ka sinu küsimusi lahendada, siis võta ühendust RTK teenusedisaineritega.

Helina Kudu ja Liis Remmelg kavandasid ja juhtisid SKF-i disainiprotsessi ning panid kirja kaasatud osapoolte kogemused.

Viimati uuendatud 19.11.2026

open graph imagesearch block image