Kui ma 20 aastat tagasi sügisel Euroopa Liiduga liitumise poolt hääletama läksin, olin 3. kuud lapseootel. Ma ei teadvustanud toona võib-olla liiga selgelt, mida tähendab europerega liitumine, küll aga teadsin täpselt, millisesse maailma ma oma last tuua ei tahaks – nõukogude Eestisse, millest isegi noore inimesena soovisin end jäädavalt lahti kiskuda. Olin näinud vaesust, hirmu ja vene sõjatehnika lahkumist, mis kriipis mu kodutänava asfaldi. Sellist Eestit ma ei tahtnud, seega tuli pilk pöörata alternatiivile.
President Lennart Meri ütles 2001. aastal, enne oma ametiaja lõppu intervjuus prantsuse päevalehele Le Figaro: „Ärgem tehkem endale illusioone. Me ei saa kunagi elama ideaalses maailmas või paradiisis. Me jääme vajama NATOt ja Euroopa Liitu. Nad tagavad dialoogi ning vajadusel jõu agressioonile vastuseisuks.“
Seda, kui väärtuslik on meie väikese riigi jaoks ühtekuuluvus Euroopaga, tunnetame taas eriti selgelt hetkest, mil naaberriik, kellega, nagu vahel kiputakse viitama, „võiks hästi läbi saada“ alustas täiemahulise sõjaga Ukrainas. Mäletagem, et seesama riik proovis murda me rahva vaimu, hävitada kultuuri ning pidurdas meie riigi ja majanduse arengut 50 aastat. See on pool sajandit kaotatud aega!
Eesti otsustab ise
Kui me täna räägime Euroopa Liidust, kuulumisest sellesse riikide ühendusse või minu poolest ka otsustest, normidest ja õigusraamistikust, mis „tuleb“ meile Euroopast, siis mõnikord unustame, et meie ise olemegi eurooplased, jah, ennekõike eestlased, aga meie osaluseta Euroopa poliitika ei sünni, me oleme laua taga, ja me räägime kaasa.
Maikuus saab Euroopa Liitu kuulumisest 20 aastat. Täitus meie toonase presidendi unistus, on täitunud ka minu oma, kuid midagi iseenesestmõistetavat selles ei ole. Me ei ela ideaalses maailmas või paradiisis, aga me oleme vabad ja saame ise otsustada. Omariikluse jaoks kaotatud poolt sajandit oleme püüdnud kiiresti tagasi teha, rääkides kaasa ka selles, mida meie riigis euroraha abil tehakse või ei tehta – see kõik põhineb riiklikul strateegial, arengukavadel ja kirjapandud unistustel, kuhu riigina jõuda soovime.
Pea 20 aasta vältel oleme investeerinud Euroopa Liidu toetusraha nii ettevõtlusse kui keskkonna taastamisse; ehitades koolimaju ja tervishoiuasutusi; pakkudes tööturu- ja sotsiaalteenuseid; soetades ronge, päästetehnikat ja IT-õppevahendeid; taastades muuseume ja linnuseid; rajades maanteid, raudteid ja kergliiklusteid ning palju muud. Armastan laia spektri illustreerimiseks öelda, et Eestis on euroraha toeks olnud alates šokolaadikojast kuni surnukuurini. Ja seda kõike on tehtud selleks, et meie inimestel oleks kaunim elu- ja õpikeskkond, ladusamad teenused, paremad võimalused.
Märkame positiivset mõju
Kriitika, et võinuksime või saanuksime selle ajaga teha rohkem, on küllap mõnes valdkonnas ka õigustatud, kuid trükitud loeteluks sellest, kui palju projekte EL rahastuse toel on Eestis ellu viidud, oleks tarvis mitusada meetrit paberit. Ainuüksi struktuurifondidest on Eestis ellu viidud 40 000 projekti, kuid sellele lisanduvad põllumajandustoetused, Horisonti teadusraha jm allikad.
Me ei pea selle pärast end väikeriigina halvasti tundma – see oli ja on Euroopa ühtekuuluvuspoliitika peamine mõte, aidata järele vaesemaid ja endiseid sotsialistlik-kiratsevaid majandusi, et meil oleks ühtne turvaline piirkond, kus kaupade, teenuste ja õppurite ning tööjõu vabast liikumisest võidavad kõik. Olgem ausad, Eesti on end nõukaaja mülkast edukalt välja rebinud, oleme varastatud aastad tasa teinud.
Nõnda nagu ei ole vabadus midagi iseenesestmõistetavat, ei ole ka Euroopa rikkamate riikide maksumaksja rahastus – mida tugevamaks meie majandus saab, seda vähem saame tulevikus ka toetusraha. Vahest liiga igapäevaseks peame seda, et saksa Helga või prantsuse François aitab meil taastada mõne lossi ja raekoja, digiteerida ERRi arhiivi filmid ja luua Kalevipoja muuseumi, korrastada kõik keskväljakud ning rajada jalgrattateed ja tagada Eesti inimestele puhast joogivett. Euroopa raha meenub paljudele siis, kui mõnes projektis on rikkumine või ei ole maailmakriiside tõttu raha piisava kiirusega majandusse suunatud. Saavutatud tulemustest ja positiivsest mõjust räägime vähem. Aga ehk on see eestlaslik, see tunne, et alati saaks paremini.
Eestis algab Euroopa Narvast
„Luhamaal, Koidulas ja Narvas saab täiel rinnal öelda: vabadus algab siit. Sest teisel pool piirijoont laiutab kurjus. Elame geopoliitiliselt hapras paigas, impeeriumigeeniga Venemaa kõrval,“ ütles president Karis tänavusel vabariigi aastapäeval. Narvas jookseb see piir ka nii nähtavalt selgelt – kaunis promenaad on viimane euroopalik teerada enne laguneva impeeriumi algust. Ka Ida-Virumaast kõneldes räägitakse palju sellest, mis tegemata ja vajaka, ja vähem sellest, milline teekond on tuldud, pärast Eestilt varastatud aastaid.
Juuni viimasel nädalal nurgakivi saanud magnetitehast peetakse Ida-Viru uue hingamise pöördepunktiks, suurinvesteeringust ligi 19 miljonit tuleb Euroopa Liidu Õiglase Ülemineku Fondilt. Tõsiasi aga on, et kui eurorahastus poleks seni Ida-Virusse jõudnud, poleks seal ei taastatud raekoda, promenaade, ei kerkiks koolimajad, poleks säästlikku tänavavalgustust, puhast joogivett ja toimivat kaugküttesüsteemi, kergliiklusteid, muuseumi, kolledžit, suurüritusi nagu ooperipäevad jpm.
Suur ühekordne investeering pälvib tähelepanu, kuid juba seni Ida-Virumaale investeeritut osatakse paraku vähem märgata. Ometi ei ole struktuurifondide rahastusele viitav plakat mitte lihtsalt kohustuslik tapeet, vaid see on tunnistus sellest, kuhu me kuulume – me ei ole üksi, meil on tugi ja me oleme osa väärtusruumist, kus nõrgematele pannakse võimaluste loomisega õlg alla.
Me ei ole finišis
Eesti ei ole valmis, Eesti ei ole ideaalne, aga see on parim, mis meil on, sest ta on oma. „Et finišilint on äkki meil ümber rinna ja kõik on justkui käes. Niisugust aega ei tule kunagi. Alati on võimalik riiki paremaks teha, alati on võimalik riiki ausamaks teha. Alati on võimalik lastele paremat haridust anda – hoolitseda selle eest, et me näeksime ka neid kaugusi, mis on kümne, kahekümne, kahekümne viie aasta taga,“ laenan taas president Meri sõnu.
Nüüd, kui just on lõppenud XIII noorte laulu- ja tantsupidu ning rukkililled pärgades pole veel jõudnud kuivadagi, mõtlen, kui vaid suudaksime toda meeleolu hoida, tunda ühtsustunnet ja vastutust oma riigi ja selle edasise käekäigu ees. Mõista, millise taagaga me oleme, milline on olnud meie teekond tänasesse ja panna kogu oma õhin positiivsesse loomisse.
„Anda ühele maale oma truudus, tähendab anda ära oma sõltumatus. Sõltuda ühest maast tähendab siduda end temaga nii halvas kui ka heas. Kõik meie, eestlaste pingutused on olnud selleks, et meil oleks oma, püha maa,“ sõnas pühapäeval laulukaare all laulu- ja tantsupeo kõnekonkursil osalenud Mart Metsa. Kui Lennarti ja Mardi mõtted ühte põimida, siis tunnustagem kõiki, kes on aidanud Eesti tänasesse, ja vaadakem targalt tulevikku, et teha veelgi paremini. Ja mitte kunagi enam üksi.
***
EL struktuurifondide 2014-2020 toetusperioodist 2023. aastaks saavutatu
