Pikamaajooksu kogemus õpetab nii tööl kui ka eraelus ettetulevaid keerukaid hetki nii-öelda kilomeetri kaupa võtma. „Kui esialgu väljakutsele peale vaadates tundub see amps ühe korraga lahenduse leidmiseks liiga suur, siis sarnased mõtted ja tunded on valdavad ka maratoni distantsi peale mõeldes. Ent maratoni jooksma hakates ma kunagi ei mõtle, et nüüd mul tuleb joosta tervelt 42 kilomeetrit. Ma jagan selle teekonna enda jaoks kindlateks tükkideks,“ räägib riigi tugiteenuste keskuse jurist ja maratoonar Marliis Elling.
Maraton on pigem harrastussport kui eneseületus
Maratoni puhul meeldib Marliisile kõige rohkem selleks ettevalmistuste tegemine. „Kui olen end juba maratonile ära registreerinud, siis enam tagasiteed ei
ole ja see motiveerib mind õhtuti jooksma minema, pingutama ning annab eesmärgi, mille poole järjepidevalt rühkida. Samas pole mu eesmärk kunagi olnud joosta paremini või kiiremini kui eelmisel korral – minu eesmärk on nautida jooksmist, et mul õnnestuks joosta see distants lõpuni nii, et oleks hea olla,“ selgitab Marliis.
Jooksjaks ega sportlaseks ta end eriti ei pea ning jooksmise avastas ta enda jaoks ka natuke juhuse kaudu, kolmekümneselt pärast neljanda lapse sündi. „Kõigepealt oli jooksmine minu võimalus pärast tööd tunnike vaid iseendaga olla – koguda mõtteid ja lasta päevaga kogunenud stressil lahtuda. Ja mida rohkem ma jooksin, seda enam mõistsin, et mulle sobibki just pikki distantse joosta,“ räägib ta sellest, kuidas ta maratoni jooksmise mõtte peale üldse tuli. „Märkasin, et võin pikalt-pikalt järjest joosta, ning kuna kiirusest olulisem on sel juhul hoopis vastupidavus – ja seda mul oli –, tekkiski mõte proovida maratoni joosta. Esmalt proovisin poolmaratoni, mis läks sujuvalt, ja seejärel võtsin ette juba täispika maratonidistantsi jooksmise, mille juurde olen senini jäänud,“ selgitab Marliis.
Eeskujuks olemisest ja inimeste inspireerimisest
Kas maratonideks aitab valmistuda isiklik jooksutreener nagu tänapäeval paljudel maratoniks valmistujatel kombeks? Ehkki ta on küll korduvalt mõelnud käed lüüa jooksutreeneriga, kelle ülesanne oleks siis toetada ja treenida päriselt paika pandud kava järgi, pole seni sellest plaanist veel asja saanud. „Koos treeneriga valmistumine tähendaks endale ju ka mingi ajalise eesmärgi seadmist, mida ma tegelikult teha ei soovi. Arvan, et kindla eesmärgi seadmine muudaks aja peale jooksmise nagu mingiks kohustuseks, mida püüda, ja sihiks, kuhu pean jõudma. Ja ennast tundes – ma tüdinen asjadest kiiresti,“ jääb Marliis enda suhtes ausaks. „Kardan, et kindel eesmärk tooks kaasa mõtteviisi, kus treenin siis vaid selle nimel, et joosta iga järgmine maraton eesmärgiks seatud aja peale. Ja kui eesmärk saab tehtud, siis minus võib tekkida tunne, et rohkem ei taha ega pole ka vaja pingutada, sest seatud eesmärk on nüüd tehtud ja saavutatud. Ma eelistan jooksmisest siiski mõelda kui hobist, mida teen pigem harrastajana.“
Marliis ise näeb end täiesti keskmise inimesena, kelle puhul võib-olla kohe ei tuleks selle pealegi, et tegemist on juba väga kogenud maratoonariga. „Kui ma oma jooksmise kogemust jagan, mõtlen esiti oma peas, et appi, las oma kogemusi jagavad ikka parem need, kes on ikka päriselt sportlased! Ent peale jääb siiski soov kõnetada tavalisi inimesi, selliseid nagu mina, ja neid inspireerida. Kui näiteks üks parajalt spordikauge inimene märkab minu maratonikogemusi ja leiab, et kui Marliis jookseb, siis võiksin ju mina ka proovida ning selle taipamise najal kasvõi pisut spordiga algust teeb, võiks see ju päris tore muutus olla,“ usub Marliis. „Samuti tahaks ju väga ka oma lastele head eeskuju elus näidata ja nende sportlikku kasvamist ning sobivat elustiili toetada. Võimalik, et see on juba mingil moel õnnestunud, sest minu vanim tütar, kes on muuseas ka jalgpallitreener, alustas äsja õpinguid Tallinna ülikoolis kehakultuuri erialal. Teine laps on jällegi mitmekordne Eesti meister trampoliini hüpetes ehk keegi või midagi on neile eeskujuks siin kindlasti olnud. Teisalt, kuna laste isa on hästi sportlik, võisin nii ma ise oma jooksumõtte jaoks kui ka meie lapsed just temalt innustust saada ja hea eeskuju leida,“ mõtiskleb Marliis.
Mina ja mu hingetõmbed
Teist nii hästi sobivat spordiala kui jooksmine pole Marliis endale veel leidnud. Kõige enam meeldibki talle just üksinda metsarajal oma mõtteid mõlgutada, mitte koos teistega ühes ruumis rassida. „Jah, ma olen enda jaoks mõtestanud oma jooksmisi ja minu jaoks on see pigem vaimne kui füüsiline tegevus. Jooksuringi teen tavaliselt ikka looduses – enamasti näiteks Nõmme metsas, ja looduses olemine juba iseenesest loob hea enesetunde. Kui jooksen, siis teen seda üksi, omaette ja ilma muusikata. Sedasi põmps-põmps – rütmiliselt joostes, ja sedasi kindlas rütmis joostes on nii mõnigi töömure leidnud lahenduse just õhtuse jooksuringi käigus. Olen tajunud, et sellisel rütmilisel liikumisel on minu jaoks suur meditatiivne jõud. Küllap on nii, et teatud rütmilises tempos liikudes tekib peas selgus ja lahendused tulevad hõlpsamini. Rütmilisus loob võib-olla meditatsiooni ja trummide kaikumise sarnase võrdluse – mingisugune pea puhastumine ja päeva muredest lahti laskmine selle jooksurütmi käigus igal juhul toimub.“
Maratonikogemus tuleb ka igapäevases tööelus kasuks
Samuti on pikamaajooksu kogemus Marliisi õpetanud nii tööl kui ka eraelus ettetulevaid probleeme nii-öelda kilomeetri kaupa võtma. „Ehk kui algul väljakutsele peale vaadates tundub see amps ühe korraga lahenduse leidmiseks liiga suur, siis on see üsna sarnane maratoni stardis ootamise tunnete-mõtetega. Maratoni jooksma hakates ma kunagi ei mõtle, et nüüd mul tuleb joosta tervelt 42 kilomeetrit. Ma jagan selle teekonna enda jaoks kindlateks tükkideks. Näiteks vaatan peale kümmet joostud kilomeetrit esmalt kella, seejärel võtan spordigeeli, et keha saaks vajalikud ained, ja hindan enda jooksu tempot, samuti enesetunnet. Kui esimese 10 kilomeetri verstapost on mööda saanud, võtan mõtetes fookusesse järgmise 10-kilomeetrise jupi läbimise,“ räägib Marliis. „Kui jooksen, siis teen seda üksi, omaette ja ilma muusikata. Sedasi põmps-põmps – rütmiliselt joostes.“
„Maraton tundub sarnaselt elus ette tulevate probleemidega esmapilgul liiga pikk, ent üha edasi joostes väheneb samm sammu haaval liikudes ajapikku distants. Sel moel püüan elu väljakutsetesse suhtuda ka kui maratoni jooksmisesse ja alustada iga uue probleemi lahendamist nii-öelda kilomeeter haaval. Seejärel ei tundu ükski eesootav teekond sugugi liiga pikk ja võimatu.“ Üks oluline eesmärk regulaarse liikumise juures on loomulikult ka keha toonuses hoidmine. „Vanusega juhtub paratamatult see, et toonus ei ole enam endine ja selleks, et ma jätkuvalt jaksaks istuvat ja samal ajal ka pingelist mõttetööd teha, pean oma keha eest hästi hoolt kandma. Olen aja jooksul muidugi ka märganud, et kui igapäevasesse jooksmas käimisse jääb pikem vahe, muutun kohe kergelt torisevaks,“ naljatab Marliis.
Jooksurajal räägitud lood ja juhuslikud kohtumised
„Muide, üks põnev seik on maratoni joostes veel – kuskil seal pärast 25 kilomeetrit juhtub tihti nii, et jään alati kellegagi juttu ajama ja pikemalt koos jooksma. Ja kui huvitavad inimesed ja põnevad jutud need on!“ räägib Marliis. „Näiteks viimati Tallinna maratoni joostes kohtasin üht väga edukat Soome härrat, kellega arutasime, millistel maratonidel juba osalenud oleme ja mis veel ees ootavad. Jõudsime vestelda ka sellest, kuidas paljud maratonijooksjad unistavad Londoni, Berliini, Tokyo, New Yorgi, Chicago ja Bostoni maratoni läbimisest, et seejärel pälvida World Marathon Majorsi tiitel. Teda lahutabki tiitlist vaid Bostoni maraton, kuhu teatavasti on hästi keeruline kohta saada. Kuna ise olin ka intensiivselt selle teemaga tegelenud, teadsin, et kuskil on mingi list, et kui teised viis on tehtud ja Boston vaid tegemata, siis saab enda nime kirja panna ja ehk sinuga võetakse ühendust.
Seejärel massaaži järjekorras oodates jäin rääkima Ülo-nimelise 79-aastase härraga, kes oli jätkuvalt nii heas vormis, et maratone läbida. Väga inspireerivad inimesed! Mõtlen tihti, et kuidagi teisiti ju ei oleks nendega kokku juhtunud oma elus ega neid jutte saanud rääkida, kui ma ei oleks ise samuti maratone jooksma hakanud.“
Kaasaelajate toetus raja ääres on hindamatu
Maratonijooksjale on tuttavate pealtvaatajate kaasaelamine väga oluline ja ergutused tähendavad väga palju. „Ehkki oma tuttavate ja pereringis ma väga ei jaga oma maratonikogemusi ja üldjuhul raja äärde kaasa elama ei utsita – küllap sellepärast, et pean end pigem harrastajaks kui võistlussportlaseks, siis viimati olid Tallinna maratoni raja äärde mulle elama kaasa tulnud nii mu õde kui ka tütar. Samuti oli raja ääres minu kolleeg Urmo RTKst ja sain talle jooksu pealt patsu lüüa. Küll oli ikka hea meel neid raja ääres näha! See tähendab nii palju ja annab juurde palju häid emotsioone ja jõudu, et pikk rada lõpuni joosta,“ on Marliis kaasaelajate toele tänulik. „Muide, seda, et õde ootab mind 20. kilomeetri juures, teadsin juba terve tee. Seda, et ta on mulle kaasa võtnud ühe Coca-Cola, teadsin samuti. Ja kuna ilm oli tol maratoni päeval nii palav – lausa 27–28 kraadi, ootasin ma ikka väga seda 20 kilomeetri verstaposti,“ muigab Marliis.
Tallinn–Berliin–New York
Aastas osaleb Marliis enamasti rohkem kui ühel maratonil. Näiteks möödunud hooajal osales ta seitsmel maratonil. Paljud maratonid on kujunenud juba traditsiooniks.„Tallinna maratoni olen jooksnud viiel korral ja Berliini maratoni läbisin 2024. aastal näiteks juba kolmandat korda,“ ütleb Marliis. „Veel olen jooksnud maratone Barcelonas, Hamburgis ja Ateenas. „Lisaks veel Amsterdami ja Rotterdami maratonid – need on samuti joostud. Möödunud maratonihooajale sai joon alla 2024. aasta novembris New Yorgi maratoniga.“
Ehkki Marliis teistel, lühemate distantsidega jooksuvõistlustel üldjuhul ei osale, on kevadisest maijooksust Tallinnas siiski kujunenud üks iga-aastane, südamelähedane jooksusündmus. „Kevadjooksul osalen igal aastal eelkõige seetõttu, et seal jookseme juba traditsiooniliselt RTK naistega koos ja see on mulle tõesti väga oluline ning pakub mulle sellist mõnusat ühtekuuluvustunnet. Samuti kosutavat teadmist, et need on minu kolleegid, minu inimesed, kellega kõik koos selle seitse kilomeetrit lõpuni jookseme.“
Füüsiline liikumine aitab vähendada stressi ja suurendada heaolutunnet
Kommenteerib vaimse tervise edendamise spetsialist Piret Maiberg-Nõu.
RTK vaimse tervise edendamise spetsialisti Piret Maiberg-Nõu sõnul mängivad liikumine ja sport meie vaimse tervise tugevdamisel äärmiselt suurt rolli. „Maratonijooksjate eeskujul saame ka meie oma elu ja töökohustused mitmeks osaks või etapiks jagada. Selline lähenemine ei aita meil mitte ainult pikaajalisi eesmärke saavutada, vaid ühtlasi paremini toime tulla igapäevaelu väljakutsetega. Füüsiline liikumine aitab vähendada stressi ja suurendada heaolutunnet ning ergutab kehas endorfiinide tootmist, mida sageli nimetatakse „õnnehormoonideks“. Ära ei maksa unustada ka regulaarsust, sest regulaarsed treeningud aitavad luua rutiini, mis omakorda toetab emotsionaalse tasakaalu hoidmist,“ leiab Piret.
„Maratonijooksu puhul toob iga järgmine kilomeeter endaga kaasa oma väljakutsed ja saavutused. Sama kehtib ka meie tööelus – kui jaotame oma ülesanded väiksemateks, hallatavateks osadeks, on neid lihtsam juhtida ja lõpuks kergem saavutada soovitud tulemus. Maratoni jooksmine nõuab järjepidevust ja eneseületust. Iga treening ja finišisse jõudmine tugevdab usku iseenda võimetesse. See omakorda kasvatab enesekindlust ja aitab toime tulla elu teiste väljakutsetega. Selline süsteemne lähenemine olgu siis maratoni jooksmisel või tööelus aitab vähendada stressi ja ärevust, luues meelerahu ja suurendades motivatsiooni.“
„Väga oluline on leida iseendale sobiv liikumisviis, mis toetab vaimset heaolu. Erinevad inimesed leiavad rõõmu ja rahu erinevates sportlikes tegevustes – olgu selleks jooksmine, ujumine, jooga või tantsimine. Tööväline liikumisharrastus ei paku mitte ainult füüsilist aktiivsust, vaid ka võimalust väljendada end loominguliselt, lõõgastuda ja taastuda,“ loetleb Piret. „Näiteks pikkadel jooksudel on sageli meditatiivne mõju. Jooksja keskendub hingamisele, sammude rütmile ja ümbruskonnale. See aitab viibida hetkes ja omakorda vähendab ärevust ja üleliigseid mõtteid. Paljud jooksuharrastajad kirjeldavad seda kui loomulikku viisi teadveloleku praktiseerimiseks. Oled ehk isegi tundnud, et kui on palju mõtteid peas ning lähed kas jalutama või jooksma vms, siis iga sammuga saab pea värskemaks ning mõtted selgemaks. Tervise ja vaimse heaolu nimel on äärmiselt oluline, et meil oleks mingigi meeldiv liikumisharrastus.“
Viimati uuendatud 17.03.2025
