Kirjutan Marliisile Teams-is päev pärast Tallinna Maratoni ja uurin, kas võiks maratoniemotsioonidest ühe kajastuse teha. Vestluse käigus selgus muuhulgas, kuidas maratoni jooksmine aitab Marliisil nii elus kui tööl ette tulevaid keerukaid hetki lahti harutada, tavalistele inimestele eeskujuks olemisest ja ennekõike hea enesetunde, mitte aja peale jooksmise tarkusest. Marliis Ellinguga ajas juttu Piia Kauts.
Maraton on pigem harrastussport kui eneseületus
Maratoni puhul meeldib Marliisile kõige rohkem selleks ettevalmistuste tegemine. „Kui olen end juba maratonile ära registreerinud, siis enam tagasiteed ei ole ja see motiveerib mind õhtuti jooksma minema, motiveerib pingutama ning annab eesmärgi, mille poole järjepidevalt rühkida. Samas pole mu eesmärk kunagi olnud joosta paremini või kiiremini kui eelmisel korral - minu eesmärk on nautida jooksmist, et mul õnnestuks joosta see distants lõpuni nii, et oleks hea olla,“ selgitab Marliis.
Jooksjaks ega sportlaseks ta end eriti ei pea ning jooksmise avastas ta enda jaoks ka natuke juhuse toel, 30-selt peale neljanda lapse sündi. „Kõigepealt oli jooksmine minu võimalus peale tööd tunnike vaid iseendaga olla - koguda mõtteid ja lasta päevaga kogunenud stressil lahtuda. Ja mida rohkem ma jooksin seda enam mõistsin, et mulle sobibki just pikki distantse joosta“, räägib ta sellest, kuidas ta maratoni jooksmise mõtte peale üldse tuli. „Märkasin, et võin pikalt- pikalt järjest joosta ning kuna kiirusest olulisem on sel juhul hoopis vastupidavus – ja seda mul oli- tekkiski mõte proovida maratoni joosta. Esmalt proovisin poolmaratoni, mis läks sujuvalt ja seejärel võtsin ette juba täispika maratonidistantsi jooksmise, mille juurde olen senini jäänud,“ selgitab Marliis.
Kas maratonideks aitab valmistuda isiklik jooksutreener, nagu tänapäeval paljudel maratoniks valmistujatel kombeks? Ehkki ta on küll korduvalt mõelnud jooksutreeneriga käed lüüa, kelle ülesanne oleks siis toetada ja treenida päriselt paika pandud kava järgi, siis seni pole sellest plaanist veel asja saanud. „Koos treeneriga valmistumine tähendaks endale ju ka mingi ajalise eesmärgi seadmist, mida ma tegelikult teha ei soovi. Arvan, et kindla eesmärgi seadmine muudaks aja peale jooksmise nagu mingiks kohustuseks, mida püüda ja sihiks, kuhu pean jõudma. Ja ennast tundes- ma tüdinen asjadest kiiresti“, jääb Marliis enda suhtes ausaks. „Kardan, et kindel eesmärk tooks kaasa mõtteviisi, kus treenin siis vaid selle nimel, et joosta iga järgmine maraton eesmärgiks seatud aja peale. Ja kui eesmärk saab tehtud, siis minus võib tekkida tunne, et rohkem ei taha ega pole ka vaja pingutada, sest seatud eesmärk on nüüd tehtud ja saavutatud. Ma eelistan jooksmisest siiski mõelda kui hobist, mida teen pigem harrastajana“.
Marliis ise näeb end täiesti keskmise inimesena, kelle puhul võibolla kohe ei tuleks selle pealegi, et tegemist on juba väga kogenud maratoonariga. „Kui ma oma jooksmise kogemust jagan, mõtlen samal ajal oma peas, et appi! las oma kogemusi jagavad ikka parem need RTK kolleegid, kes on päriselt sportlased! Ent peale jääb siiski mu soov kõnetada tavalisi inimesi, selliseid nagu mina ja neid inspireerida. Kui näiteks üks igati tavaline ja parajalt spordikauge inimene märkab minu maratonikogemusi ja leiab, et kui Marliis jookseb, siis võiksin ju mina ka proovida ning selle taipamise najal kasvõi pisut spordiga algust teeb, võiks see ju päris tore muutus olla,“ usub Marliis. „Samuti tahaks ju väga ka oma lastele head eeskuju elus näidata ja nende sportlikku kasvamist ning sobivat elustiili toetada. „Võimalik, et see on juba mingil moel õnnestunud, sest minu vanim tütar, kes on muuseas ka jalgpalli treener, alustas äsja õpinguid Tallinna Ülikoolis kehakultuuri erialal. Teine laps on jällegi mitmekordne Eesti meister trampoliini hüpetes, ehk keegi või midagi neile eeskujuks siin kindlasti on olnud. Teisalt- kuna laste isa on hästi sportlik, võisin nii ma ise oma jooksumõtte jaoks, kui meie lapsed just temalt innustust saada ja eeskuju leida“, mõtiskleb Marliis.
Mina ja mu hingetõmbed
Teist nii hästi sobivat spordiala, kui jooksmine, pole Marliis enda jaoks veel leidnud. Kõige enam meeldibki talle just üksinda metsarajal oma mõtteid mõlgutada, mitte koos teistega ühes ruumis rassida. „Jah, ma olen enda jaoks mõtestanud oma jooksmisi ja minu jaoks on see pigem vaimne, kui füüsiline tegevus. Jooksuringi teen tavaliselt ikka looduses- enamasti näiteks Nõmme metsas- ja looduses olemine juba iseenesest loob hea enesetunde. Kui jooksen, siis teen seda üksi, omaette ja ilma muusikata. Sedasi „põmps… põmps“ - rütmiliselt joostes,“ ja sedasi kindlas rütmis joostes on nii mõnigi töömure leidnud lahenduse just õhtuse jooksuringi käigus. „Olen tajunud, et sellisel rütmilisel liikumisel on minu jaoks suur meditatiivne jõud. Küllap on nii, et teatud rütmilises tempos liikudes tekib peas selgus ja lahendused tulevad hõlpsamini. Rütmilisus tekitab loob võib olla meditatsiooni ja trummide kaikumise sarnase võrdluse- mingisugune pea puhastumine ja päeva muredest lahti laskmine selle jooksurütmi käigus igal juhul toimub“.
Samuti on pikamaajooksu kogemus teda õpetanud nii tööl kui eraelus ettetulevaid väljakutseid nii- öelda kilomeetri kaupa võtma. „Ehk kui algul väljakutsele peale vaadates tundub see amps ühe korraga lahenduse leidmiseks liiga suur, siis on see üsna sarnane maratoni stardis seismisele. Maratoni jooksma hakates ma kunagi ei mõtle, et nüüd mul tuleb joosta tervelt 42 kilomeetrit. Ma jagan selle teekonna enda jaoks kindlateks tükkideks. Näiteks vaatan peale 10-ndat joostud kilomeetrit esmalt kella, seejärel võtan spordigeeli, et keha saaks vajalikud ained ja hindan enda jooksu tempot, samuti enesetunnet. Kui esimese 10 kilomeetri verstapost on mööda saanud, võtan mõtetes fookusesse järgmise 10 kilomeetrise jupi läbimise teekonna“, räägib Marliis. „Maraton tundub sarnaselt elus ettetulevate probleemidega esmapilgul liiga pikk, ent üha edasi joostes väheneb samm sammu haaval liikudes ajapikku distants. Sel moel püüan elu väljakutsetesse suhtuda ka kui maratoni jooksmisesse ja alustada iga uue probleemi lahendamist nii-öelda kilomeetri haaval. Seejärel ei tundu ükski eesootav teekond sugugi liiga pikk ja võimatu“.
Üks oluline eesmärk regulaarse liikumise juures on loomulikult ka keha toonuses hoidmine. „Vanusega juhtub paratamatult see, et toonus ei ole enam endine ja selleks, et ma jätkuvalt jaksaks istuvat ja samal ajal ka pingelist mõttetööd teha, pean oma keha eest hästi hoolt kandma. Olen aja jooksul muidugi ka märganud, et kui igapäevasesse jooksmas käimisse jääb pikem vahe, muutun kohe kergelt torisevaks,“ naljatab Marliis.
Tallinn- Berliin- New York
Äsja joostud Tallinna maraton oli sel aastal Marliisile kolmas maraton. Õige pea, juba 29. septembril stardib ta oma kolmandale Berliini maratonile ja seejärel on kavas 3. novembril toimuv New Yorgi maraton. „Berliini maratoni starti lähen nüüd kolmandat korda, veel olen jooksnud maratone ka Barcelonas, Hamburgis ja Ateenas. Lisaks veel Amsterdami ja Rotterdami maratonid- need on samuti joostud.“
„Muide, üks põnev seik on maratoni joostes veel- kuskil seal peale 25 kilomeetrit juhtub tihti nii, et jään alati kellegagi juttu ajama ja pikemalt koos jooksma. Ja kui huvitavad inimesed ja põnevad jutud need on!“, räägib Marliis. „Näiteks äsja Tallinna maratoni joostes kohtasin üht väga edukat Soome härrat, kellega arutasime, millistel maratonidel juba osalenud oleme jooksime ja veel ees ootavad. Jõudsime vestelda ka sellest, kuidas paljud maratonijooksjad unistavad Londoni, Berliini, Tokyo, New Yorgi, Chicago ja Bostoni maratoni läbimisest, et seejärel pälvida World Marathon Majors tiitel. Teda lahutabki tiitlist vaid Bostoni maraton, kuhu teatavasti on hästi keeruline kohta saada.“
Kuna ise ka olin intensiivselt selle teemaga tegelenud teadsin, et kuskil on mingi list, et kui teised 5 on tehtud ja Boston vaid tegemata, siis saab enda nime kirja panna ja ehk sinuga võetakse ühendust.
Seejärel, massaaži järjekorras oodates jäin rääkima Ülo nimelise 79 aastase vanahärraga ja jätkuvalt nii heas vormis, et maratone läbida. Väga inspireerivad inimesed! Mõtlen tihti, et kuidagi teisiti ju ei oleks nendega kokku juhtunud oma elus, ega neid jutte saanud rääkida, kui ma ei oleks ise samuti maratone jooksma hakanud.“
Maratonijooksjale on tuttavate pealtvaatajate kaasaelamine väga oluline ja ergutused tähendavad väga palju. „Ehkki oma tuttavate ja pere ringis ma väga ei jaga oma maratonikogemusi ja üldjuhul raja äärde kaasa elama ei utsita- küllap sellepärast, et pean end pigem harrastajaks kui võistlussportlaseks, siis sel korral olid Tallinna maratoni raja äärde mulle elama kaasa tulnud nii mu õde kui tütar. Samuti oli raja ääres minu kolleeg Urmo RTKst ja sain talle jooksu pealt patsu lüüa. Küll oli ikka hea meel neid raja ääres näha! See ikka tähendab nii palju ja annab juurde palju häid emotsioone ja jõudu, et pikk rada lõpuni joosta,“ on Marliis kaasaelajate toele tänulik.
„Muide, seda, et õde ootab mind 20nda kilomeetri juures, teadsin juba terve tee. Seda, et ta on mulle kaasa võtnud ühe Coca Cola, teadsin samuti. Ja kuna ilm oli tol maratoni päeval nii palav- lausa 27- 28 kraadi, ma ikka väga ootasin seda 20 kilomeetri verstaposti,“ muigab Marliis.
Ehkki Marliis teistel, lühemate distantsidega jooksuvõistlustel peale maratoni üldjuhul ei osale, on kevadisest maijooksust Tallinnas siiski kujunenud küll üks iga aastane, südamelähedane jooksusündmus. „Kevadjooksul osalen igal aastal eelkõige seetõttu, et seal jookseme juba traditsiooniks kujunenult RTK naistega koos ja see on mulle tõesti väga oluline ning pakub mulle sellist mõnusat ühtekuuluvuse tunnet. Samuti kosutavat teadmist, et need on minu kolleegid, minu inimesed, kellega kõik koos selle seitse kilomeetrit lõpuni jookseme.“
Viimati uuendatud 04.10.2024
