Toetusraha tagasinõuded põhjustavad vaidlusi
Euroopa Liidu fondidest saadava rahastuse toel kohaliku elu edendamise negatiivsem pool on kahtlemata see, kui projekti valmimise järel selgub, et toetuseandja määrab mõne reegli rikkumise eest finantskorrektsiooni ehk lihtsamini öeldes – vähendab projektile eraldatud toetuse summat või äärmisel juhul küsib kogu toetuse tagasi. Vähendamise põhjuseks võib olla projekti eesmärkide mittetäitmine, vahendite kasutamine viisil, mis ei ole projektis ette nähtud, aga ka eksimused riigihangete seaduse täitmisel.
Kõige enam vaidlusi põhjustavad olukorrad, kus toetuse tagasinõue tehakse hankereeglite rikkumise tõttu. Euroopa Komisjon on ette näinud määrad, s.t. protsendi eraldatud toetustest, mille võrra mingit tüüpi rikkumiste puhul toetust vähendada tuleb. Sealjuures olulisemate kõrvalekallete puhul tuleb toetuse summat vähendada lausa 25%. Nii näiteks käsitletakse kaalukama rikkumisena selliseid juhtumeid, kus toetuse saaja on riigihanget läbi viies seadnud tingimusi, mis võivad (kasvõi teoreetiliselt) piirata konkurentsi. Samuti ei ole lubatud hankelepingu muudatused, mille puhul võib arvata, et kui selline võimalus oleks olnud lepingus kirjas juba hanke läbiviimise ajal, siis oleks see võinud tuua rohkem pakkujaid või mõjutada pakkumuse maksumusi.
Kas tee-ehituse peatumine ilmastikuolude tõttu on oluline lepingu muudatus?
Nii näiteks on leitud, et töö tegemise tähtaeg on üks hanke olulistest tingimustest, millest võib sõltuda osalejate ring või maksumus. Võib tunduda vähetähtsa nüansina, kui mõne ehitusprojekti valmimine hanke võitnud ehitusfirmal kokkulepitust mõnevõrra kauem aega võtab, sest lõpuks saab objekt ju valmis ja seega toetuse eesmärk täidetud. Siiski tuleb sellisel puhul eeldada, et kui ettevõtjad oleksid hanke väljakuulutamisel teadnud, et lepingu täitmise periood ei ole nö kivisse raiutud ja tööde elluviimisel võib tähtajast ka üle minna, oleksid saanud osaleda ka need, kes lühikeste tähtaegade tõttu enda ettevõtte jaoks hankes osalemise välistasid.
Kui rääkida tee-ehituse näitel veel, siis kui projekti elluviija on hankes kohe algselt öelnud, et tee peab valmis saama veebruaris, siis järelikult on see tähtaeg olnud tema jaoks oluline, muidu ei oleks seda hankesse kirjutatud. Ehitaja peab siis arvestama, et selleks, et veebruariks valmis saada, peab ta põhiosa valmis saama enne külmasid ja lõppviimistlus vm formaalsused siis tehakse talvel ära. Kas see, et talvel ehitada ei saa, on kellelegi ettenägematu? Kui aga hankija jaoks on aktsepteeritav ehitustöö peatamine talveperioodiks ja sellega töö üleandmise edasinihkumine, siis tuleks juba planeerimisfaasis taoline puhver ette näha. Võib ka juhtuda, et hankelepingu täitmine viibib mingitel täiesti objektiivsetel põhjustel, nii et ei suudeta tähtaegades püsida. Taolistel juhtudel peab toetuse saaja olema valmis asjaolusid selgitama, vajadusel esitama tõendeid ning ära näitama, et neid asjaolusid ei olnud tal hanke ettevalmistamisel võimalik mõistlikult ette näha. Kui aga lepingu tähtaega pikendatakse asjaolude tõttu, mis olid osapooltele ettenähtavad, siis on risk suur, et see hinnatakse audiitorite poolt hiljem olulise mõjuga muudatuseks ja sellele järgneb toetuse osaline tagasinõue.
Hankelepingu tingimusi tuleb täpselt järgida
Abikõlblikuks ei saa pidada ka töövõtjale tehtud makseid tegemata või puudustega tööde eest. Koolimaja või muu hoone võib ju valmis olla, aga kui hanke kirjelduses ettenähtud õueala on alles tegemata, tänavakivi paigaldamata, või veelgi enam, hoone kasutusluba saamata, siis tuleb täpselt järgida hankelepingus ette nähtud tingimusi makse tegemisele. Kui esialgu on hankija pidanud oluliseks, et enne lõppmakset on lõpetatud kõik vaegtööd, saadud kasutusluba ja tehtud näiteks ventilatsioonisüsteemi kasutamise koolitused, siis see on tingimus, millega hankest huvitatud ettevõtjad olid arvestanud. Mõnikord võivad need lõputegevused olla väga pikaajalised ja seega pikendada ettevõtja jaoks lõppmakse saamist sedavõrd, et ettevõtja peab hindama oma finantssuutlikkust ja kalkuleerima, kas konkreetsed tasustamise tingimused on talle vastuvõetavad või mitte.
Mida vältida hangetes
Olgu siinkohal toodud loetelu enam levinud eksimustest, mida näeme eurorahaga ellu viidud projektide hankeid kontrollides:
- sõlmitud hankeleping ei ole vastavuses hanke alusdokumentidega;
- selgituste andmisega pakkujatele muudetud hanke alusdokumente;
- muudatuse korral on pikendamata jäetud pakkumuste esitamise tähtaeg;
- jäetud lisamata märge „või sellega samaväärne“ kui on viidatud kindlale ostuallikale, protsessile, kaubamärgile, patendile, standardile, tüübile, päritolule, tootmisviisile;
- valitud vale menetlusliik;
- lubamatult pikendatud hankelepingute täitmise tähtaega, muudetud maksetingimusi, ületatud raamlepingu täitmise mahtu vm;
- seatud piiravaid tingimusi, mis on vastuolus hanke korraldamise üldpõhimõtetega (nt liiga kõrge netokäive).
Rakendusüksused ei ole ainult kontrolliasutused
Finantskorrektsioon ei ole eesmärk omaette, selles osas ei ole Euroopa Komisjonilt mingeid kvoote või ootusi. Korrektsiooni eesmärk ei ole toetuse saajat karistada, vaid täita Euroopa Komisjoni ootust, et iga kasutatud euro oleks rakendatud ausalt, läbipaistvalt ja eesmärgipäraselt. Iga tagasinõudeotsus suurendab administratiivset koormust kõigile osapooltele, sealjuures on lisatöö ka see, et toetusesaajalt tagasi küsitud raha tuleb suunata teistesse projektidesse, et see Eestile kaduma ei läheks. Seega ei ole korrektsiooniotsuste tegemine meeldiv tegevus ka toetuse andjate jaoks.
Et rikkumisi oleks vähem ja meil tuleks ka vähem tagasinõudeotsuseid teha, siis oleme RTK poolt viimastel aastatel väga palju rõhku pannud ennetusele. Oleme välja töötanud abimaterjale, loonud videokoolitused, suurendanud hankedokumentide kavandite eelnõustamist-kommenteerimist. Info tagasinõudeid kaasa toonud rikkumistest on avalikult kättesaadav ja enese harimise seisukohast oleks kõigil valdkonnaga seotud inimestel nendega oluline tutvuda. Võimalusel tehakse koostööd ka audiitoritega, et jagada teavet ja ühtlustada praktikaid.
Seda, kas rakendusüksused teevad oma tööd korrektselt, auditeeritakse iga aasta. Auditite põhjal selgitatakse välja iga aastase perioodi kohta välja veamäär. See tähendab, et kui palju vigu rakendusüksused oma töös on teinud, st abikõlbmatuid kulusid hüvitatud. Teatud vigade hulk on lubatud. Euroopa Komisjoni poolt aktsepteeritud veamäär on kuni 2% ja selle protsendi piires suudame Eestis püsida. Meie veamäär 1,13% näitab, et oleme loonud selge ja usaldusväärse kontrollisüsteemi ning ka toetuse saajad on projektide elluviimisel vastutustundlikud. Kui suhtuksime eksimustesse liialt leebelt, siis võib potentsiaalselt Eesti veamäär tõusta. Kui veamäär on ületatud, siis tähendab see Euroopa Komisjoni reeglistiku kohaselt jätkutegevusi - rohkem kontrolle ja auditeid, järelkontrolle, protseduurid tõhustamist jms, mis nõuavad ressursse paljudelt osapooltelt.
Eesti ei paista eriliselt silma liigse rangusega
Kui me vaatame suurt pilti, siis ei saa öelda, et Eesti paistaks kuidagi eriliselt silma audiitorite ja rakendusüksuste liigse rangusega. Umbes 99% toetustest on õigesti ja korrektselt kasutatud ja tagasinõudeid on olnud ümmarguselt 1%. Needki pole vaid ainult riigihangete seaduse rikkumistega seoses vaid sealhulgas on ka pettused, lõpetamata projektide tõttu saavutamata tulemused jm. Tagasinõuete arv ei ole viimastel aastatel kasvanud. Tuleb korrata ka seda, et tagasinõutud toetuse summad ei ole Eesti riigi jaoks kadunud, vaid neid on võimalik suunata uutesse projektidesse või teiste projektide kallinemiste katteks. Samuti pole kõigi puhul vaidluse all riigihangete seaduse rakendamise või tõlgendamise küsimus, vaid tagasinõude summa. Seega ei ole asjakohane järeldus, et euroraha järelevalve ja kontrolli süsteemis on midagi kardinaalselt valesti.
Artikkel ilmus esmakordselt Äripäevas 28.06.2023
